Minu loodud õpiobjekt

Minu veeb 2.0 vahenditega loodud õppematerjali leiab siit: https://e-koolikott.ee/material?id=12193

Tegin õppematerjali Google Sites’i lehel. Üldiselt oli mugav kasutada ja piisavalt võimalusi, aga mõned kujunduslikud elemendid punnisid vastu. Vaatasin, et mõned kaasõppijad kiitsid Wixi, võib-olla peaks siis seda ka mõnikord proovima.

Nagu nõutud, pookisin ülesandena sisse kolm muud veebiteenust:

1. Polleverywhere sõnapilve küsitlus, kuhu igaüks saab sööta ühisesse pilve oma eelteadmisi
2. Learningapps enesekontrolliülesanded
3. H5P enesekontrolliülesanded

Oleksin tegelikult väga tahtnud pookida sisse näiteks Cmapi koostamise, st mitte minu enda tehtud Cmapi, vaid võimaluse, et veebilehe lugeja koostab minu lehel endale Cmapi. Sellist võimalust ei õnnestunud pealiskaudsel otsingul leida ja üldse paistis, et pookida saab peamiselt ikkagi selliseid banaalseid automaatkontrollitavaid asju või esitletavat materjali, mitte ulatuslikumaid avatud otsaga ülesandeid.

Materjal tuli selline iseõppimiseks mõeldud, sest teema pole otseselt riiklikus õppekavas kohustuslik (kuigi võiks).

Kirjeldasin kõik võimalikud andmed e-Koolikotis ära, loodetavasti see katab selle EstCORE’i nõude ära. EstCORE’i mingi tabeli kujul ei leidnud, küll aga avastasin, et sellel lehel oli keegi sodimas käinud: http://www.laanpere.eu/estcore/Esileht
Kustutasin sealt mingi viagra-teemalise sõnumi ära.

Link õppejõu postitusele:
https://digioppevara.wordpress.com/2018/05/03/neljas-ulesanne/

Õpistsenaarium valgustatud absolutismi õppeks 8. klassile (IFI7056 kokkuvõttev ülesanne)

Lõin õpistsenaariumi oma magistritööd silmas pidades. Magistritöö hõlmab uue õpirakenduse disaini ning selle raames tuleks ära kirjeldada ka õpistsenaarium(id), mille jaoks rakendus on mõeldud. Seda näidisstsenaariumit võiks kasutada ka rakenduse evalveerimiseks.

Õpistsenaariumi teoreetiliseks aluseks on pööratud klassi (flipped classroom / flipped learning) põhimõte, Bloomi taksonoomia (uuem, ümbervaadatud versioon) ning kognitivistlikud arusaamad mälu toimimisest ja kognitiivsetest struktuuridest. Õppimise eesmärki on selles stsenaariumis mõistetud eelkõige kui individuaalset ainealast arengut (ehk küsimus vastusele kes õpib? – õpilane), mis kajastub nii teadmiste kui oskuste omandamises, aga tähelepanu on siiski pööratud ka õpioskuste ja sotsiaalsete oskuste arendamisele.

Õpistsenaarium LePlanneris: https://beta.leplanner.net/#/scenario/5ae8586ca7da50be4d7580ac

Õpitulemused:

• iseloomustab valgustatud absolutismi kui valitsemiskorraldust
• teab, kes oli Voltaire
• toob näiteid valgustatud monarhidest
• võrdleb reforme ja revolutsioone kui viise ühiskonnas muutusi ellu viia
• arutleb valgustatud absolutismi positiivsete ja negatiivsete külgede üle

Stsenaarium algab iseseisva klassivälise ülesandega, kus õpilased läbivad Mastery rakenduses interaktiivse sisupaketi (edaspidi: digitund) ning valmistavad end sellega ette klassis toimuvaks õppimiseks. Selles faasis toimub õppimine individuaalselt ning peamiselt meenutamise (remember) ja arusaamise (understand) tasandil. Digitund on jagatud mitmeks etapiks. Iga etapp sisaldab uut infot teksti, pildi või video kujul, ning kontrollküsimusi selle etapi kohta (järgides Mayeri multimeedia õppimise teooria tükeldatuse printsiipi). Õpilased läbivad etappe lineaarses järjestuses ning järgmise etapi juurde liikumise eelduseks on kontrollküsimusele õigesti vastamine (siin tuleb ka sisse biheivioristlik kohese tagasiside moment). Lisaks küsitakse kontrollküsimustega koos ka kordamisküsimusi juba läbitud etappidest, et tagada info talletumine pikaajalisse mällu. Kui õpilane vastab kordamisküsimusele valesti, tuleb tal vastav etapp uuesti läbida. Kordamise põhimõte lähtub intervalliefektist (spacing effect) ja meenutamise efektist (retrieval effect). Intervalliefekt tähendab seda, et pikaajalisse mällu talletumine on efektiivsem, kui kordused ei toimu kohe, vaid mõne aja pärast, ning kordustevahelised intervallid muutuvad ajas pikemaks. Meenutamise efekt tähendab seda, et pikaajalisse mällu talletumine on efektiivsem, kui infot lihtsalt ei esitleta õppijale uuesti, vaid ta peab teadmist ka aktiivselt meenutama (nt kordamisküsimustele vastates).

Õpetaja näeb Mastery rakenduses, millised õpilased on digitunni läbinud (“rohelised”), millised ei ole seda üldse lahti teinud (“punased”) ning millised on hätta jäänud (“kollased”). Sellest “valgusfoori-analüütikast” on võimalik edasi liikuda ja süveneda täpsemalt iga õpilase konkreetsesse õpiteekonda – näiteks kui palju ta on mingit etappi korranud ning kuidas ta on küsimustele vastanud. See võimaldab õpetajal teada saada, kas mõni digitunni element tekitab segadust või on vigane ja vajab ümbertegemist, samuti pakkuda individuaalset toetust õpilastele, kellele õppematerjalist arusaamine valmistab raskusi.

Digitunni läbimise abil iseseisva ettevalmistuse eesmärk on kahetine. Ühest küljest võimaldab see jaotada õppimiseks kasutatavat aega otstarbekamalt – materjalidega tutvumisele ning madalama tasandi õppimisele ei pea kulutama aega klassis, vaid sellega saavad õpilased üldjuhul hakkama ka iseseisvalt. Seda enam, et osadel õpilastel kulub materjali lugemisele/vaatamisele ja sellest arusaamisele rohkem aega, teistel vähem, ning iseseisva õppimise puhul saavad õpilased oma ajakasutust iseenda järgi reguleerida. Teisalt aitab pööratud klassi vormis etteõppimine viia õpilaste teadmised teatud ühisele baasnivoole, mille pealt on võimalik koos edasi liikuda kõrgemate tasandite oskuste arendamisele ja koostöisele õppimisele.

Klassitunni tegevustes liigutakse järk-järgult Bloomi taksonoomias kõrgemate tasandite poole:
1. Tund algab stsenaariumi esimeses faasis ehk digitundi läbides omandatud teadmiste rakendamisega (apply). Õpilased peavad lugema Euroopa uusaegsete monarhide lühikesi elulookirjeldusi ning paarides arutlema, millised neist on valgustatud monarhid. Loetud tekstide kokkuvõtteid ning oma järeldusi jagatakse klassikaaslastega.
2. Järgnev ülesanne eeldab teadmiste analüüsi (analyze). Õpilased koostavad paarides Venni diagrammi, mis võrdleb reforme ja revolutsioone ühiskonnas muutuste läbiviimise viisidena, või toovad välja valgustatud absolutismi tunnused. Seejärel võetakse klassi mõtted reformidest ja revolutsioonidest kokku Venni diagrammina ning koondatakse valgustatud absolutismi tunnused mõistekaardiks (õpetaja joonistab mõlemad tahvlile). Need ülesanded aitavad õpilastel luua ja organiseerida oma peas olevaid teadmusstruktuure.
3. Järgmiseks valmistutakse rühmades ette kiireks väitluseks teemal “Kas Eesti vajab valgustatud monarhi?” Osa rühmi peavad otsima argumente jaatava, teised eitava seisukoha toetuseks. Iga rühm saab kordamööda sõna. Õppimine toimub hindamise (evaluate) tasandil.
4. Tunni viimane ülesanne eeldab juba iseseisvat loomist (create).

Stsenaariumi lõpus eraldi hindamist ei toimu, kontroll ja hindamine toimub jooksvalt: õpetaja jälgib klassi tegevust ning vajadusel pakub toetust või juhib tähelepanu ekslikele arusaamadele.

Nagu eespool digitunni ülesehituse all mainitud, on teadmiste pikaajalisse mällu talletamiseks oluline kordamine. Kordamine toimub antud õpistsenaariumis esmalt mitu korda digitunni sessiooni jooksul (kui mitu korda, sõltub õpilasest, seega on teatud adaptiivsus olemas) ning seejärel juba suurema intervalli tagant tunnitegevustes.

Kuivõrd õpirakenduse prototüüp pole veel valmis, pole hetkel võimalik ette näidata õpistsenaariumi juurde käivat sisupaketti. Plaanitav sisupakett põhineks järgneval õppevideol: https://youtu.be/599DKbQzTpc Samuti ei ole hetkel õpistsenaariumi juurde lisatud kõiki vajalikke õppematerjale (nt Euroopa monarhide elulood).

 

Link postitusele kursuse blogis:

Uus ainekursus algab 18.02

Digitaalne õppevara #3. Õppevara hindamine

Tänases loengus oli juttu digitaalse õppevara kvaliteedi hindamisest.

Õpikute kvaliteedikontroll 2000ndate algusest ei hõlma enam riiklikke kontrollkomisjone, vaid kirjastused peavad ise leidma igale õpikule 2 retsensenti: üks akadeemiline, üks õpetaja.

Küsimus on selles, kuidas digiõppevara hindamist korraldada. Koolielus olid palgalised moderaatorid. E-koolikotis seda enam ei ole. Praeguse DÕV projekti puhul on ette nähtud raha piloteerimiseks ja hindamiseks. Paljud õpetajad (kes pole harjunud õppematerjale hindama) hindavad, aga nad ei jõua väga suurt osa 10 000 materjalist katsetada. Paljude õpetajate puhul on samas hea see, et hinnatakse õppematerjali rohkemate erinevate nurkade alt ja erinevates kontekstides.

Erinevad mudelid: üks ekspertõpetaja hindab vs kogukond hindab (rohkem meeldimisi ja jagamisi).

Võib-olla peaks hindamine toimuma rohkem prototüüpimise vormis, jooksvalt. Siis kuluks vähem aega materjalide ümbertegemiseks, kui ekspert tagasi lükkab.

Digitaalse õppevara kvaliteedi puhul on esmased eeskujud olnud tööstuslikus kvaliteedijuhtimises. Suure osa 20. sajandist oli tööstuses levinud statistiline kvaliteedikontroll, võeti mingi juhuvalim toodetest ja kontrolliti, kas ületab valimi. Sellele järgnes uus paradigma TQM (4. põlvkond), kus toodet hinnatakse viiest aspektist, pole kindlaid lävendeid, vaid etalonid, mille poole pürgida. Digiajastul nüüd viies paradigma, mis võimaldab individualiseeritumat ja iteratiivsemat lähenemist.

Praegune HITSA õppematerjalide kvaliteedijuhis on TQM-i sarnane, natuke staatiline. Asi võiks liikuda selles suunas, et õppematerjali koostamine toimuks iteratiivselt, pidevalt lõppkasutajatega prototüüpide üle arutledes.

Mart tõi veel välja idee, et kvaliteeditegureid võiks eristada kahel tasandil – osa on hügieenifaktorid (teatud tasemest edasi pole nendesse mõtet investeerida, rohkem kasu ei tule) ja muud faktorid. Hügieenifaktoriteks võiks olla näiteks autoriõigused ja erivajadustega õppijaga arvestamine, nende hindamise töö võiks jääda masinatele.

Arutlesime, kuidas võiks parandada eKoolikotis leiduva õppevara kvaliteedijuhtimist. Üks idee oli siduda see õpetaja kutsetaseme hindamistega. Kui õpetaja peab seal esitlema oma loodud õppevara ja kuidas ta seda on õppetöös kasutanud, siis ekspertkomisjon peab niikuinii selle üle vaatama, aga selle töö tulemus võiks retsensioonina kajastuda ka kohe eKoolikotis. Teine idee oli panna tudengid eKoolikotti kommentaaridena miniretsensioone tegema.

Konstruktivistlikud õpiteooriad ja haridustehnoloogia

Minu mõistekaart situatiivse ja sotsiaalse õppimise kohta:

Sotsiaalne_Ƶppimine_ja_toetus

Koostasin mõistekaarti jooksvalt loengut kuulates ja materjale lugedes, seepärast kiskus väga laiali ja detailseks, tervikpilti on raske hoomata. Võib-olla peaks edaspidi koostama mõistekaarti hiljem, kui mõtted on saanud settida ja vähemoluline välja sõelunud.

Link õppejõu postitusele:

Situatiivse õppimise mõistekaart

Testide koostamise autorvahendid

Koostasin TAO-ga testi, mille panin “class” nimega “Katsetajad” alla. Ma ei tea, kas see oli ikka õige viis selle testi teistega jagamiseks, aga teist kohta ma ei leidnud.

Edit: nüüd, kui saime täiendava ligipääsu, jagasin oma tehtud testi kasutajale katsejänes + osadele kursusekaaslastele.

Muljed testi koostamisest

Mulle ikka üldse ei meeldi need vabavaralised süsteemid, sest neil on nii tülikad kasutajaliidesed. Olen sellest juba korduvalt varem oma blogipostitustes kirjutanud ja TAO ei olnud selles osas erand.

Sisselogimisel selgus, et lehel on kaks peamist alajaotust – küsimuste koostamise osa ning testi koostamise osa. [Edit: hiljem saime ligipääsu veel sellistele osadele nagu groups, delivery ja results.] Asusin kohe otsima kohta, kus saaks luua uusi küsimusi või uut testi. Need nupud olid natuke kõrvalises kohas vasakul paneeli all, aga ei midagi hullu. Aga kui lõin uue küsimuse (item), siis sai esialgu sisestada ainult selle küsimuse nime ja selle salvestada. Mina üldiselt küsimust koostades ei mõtle küsimusele eraldi meta-nime välja, vaid tahaksin sisestada küsimuse ja kohe sealsamas ka valikuvariandid vm olulise info ning hiljem sirvida küsimusi küsimuse järgi. Samas teatud kontekstis võib olla vajalik eraldi nimi, kui küsimus on pikk tekst. Hakkasin terasemalt ringi vaatama ja leidsin, et nüüd tuleb vajutada eraldi “authoring” nupule, et avada vaade, kus saab küsimust koostada. Polnud just ületamatu raskus, aga selliseid väikeseid segadusttekitavaid lahendusi oli veelgi.

Tegin esmalt küsimuse sündmuste järjestamise peale. Panin isegi “add modal feedback” alt juurde erinevad tagasisidesõnumid õige ja vale vastuse puhul. Määrasin sündmused järjekorda, salvestasin. Tegin küsimuse eelvaates läbi, aga vastuseks tuli mingi error “500” (ükskõik kas sisestasin õige või vale vastuse). All oli ka ajatempliga koodirida minu vastuse kohta, aga vea sisu kohta polnud mingisugust infot. Ei leidnudki üles, kus või kas ma vea tegin. Sama kordus ka teise küsimusega, kus skaala näidikut tuli nihutada.

Üldsegi seal küsimuse koostamise vaate parempoolses paneelis olid nupud, mis alati ei töötanud või ei olnud aru saada, kuidas nad peaksid töötama.

Küsimusetüüp “Gap match” tundus veidi mõttetu, sest seal sai sisestada ainult ühe lünga ja selle kohta mitu valikuvõimalust. See tähendab, et ei ole võimalik teha mingit olemuslikult keerukamat küsimust kui tavaline valikvastusega küsimus. Kui oleks võimalik teha hunnik valikuvariante ja ka mitu erinevat lahtrit, siis tekiks uus kvaliteet.

Testi koostama hakates tekitas segadust, kuidas oma varem koostatud küsimused üles leida ja testi lisada. Testi kokkupanemisel oli võimalik luua erinevaid alajaotisi ning määrata nende kohta palju erinevaid valikuid (kestus, lubatud vastamiskorrad, küsimuste järjekorra segamine jne).

Üldiselt olid siiski süsteemi pakutavad valikud üsna rikkalikud ja asjakohased. Kui kasutajaliidesega ära harjuda, kui see oma serveri peal kasutada oleks ja tööks olekski suuremahulisi digitaalseid teste koostada, siis võiksin seda kasutada küll. Õpetajana töötades ma ise sellega jännata ei viitsiks ja kahtlen, kas ma kooli haridustehnoloogina seda lihtsalt kontrolltööde tegemiseks propageeriksin.

Lõpetuseks veel selline märkus ülesande kohta, et küsimuse koostamine autorvahendi abil ei ole ka kehvast kasutajaliidesest hoolimata midagi keerulist ehk midagi, mida oleks vaja selle kursuse käigus eraldi õppida. Pigem oleks olnud kasulik teha läbi protsess, kuidas see TAO mingisse oma serverisse jooksma panna. Või siis kuidas QTI formaadis küsimusi ühest süsteemist teise importida.

 

EDIT: Proovisin 29.05 test-taker’ina mõnda teiste tehtud testi avada, aga tuli ette ainult valge leht. Niimoodi kõigi testidega. Ei suutnud välja mõelda, mis valesti.

Link õppejõu postitusele:
https://digioppevara.wordpress.com/2018/04/07/kolmas-ulesanne/

Mõistekaart kognitiivse õppimise kohta

Link õppejõu postitusele: https://ifi7056.wordpress.com/2018/04/08/moistekaart-kognitiivne-oppimine/

Minu mõistekaart:

Cmap-0

Digitaalne õppevara. Kontakttund nr 2

Link õppejõu postitusele: https://digioppevara.wordpress.com/2018/04/07/teise-kontaktpaeva-slaidid/

Juttu oli põhjustest, miks õpetajad ei jaga omatehtud digitaalset õppevara avalikult. Mart Laanpere tunnetuslik kategoriseering:

1. need, kes leiavad, et nad ei saa jagamisest midagi, aga kardavad, et teised vaatavad
2. need, kes kardavad, et nende materjalide autoriõigustega pole kõik koras
3. need, kes tahavad raha saada oma materjalide eest, kuigi need on justkui avaliku raha eest tehtud, nende kinnimakstud tööajast

Viimasele vaidleksin natuke vastu, sest võib leiduda ka neid, kes teevad õppematerjale entusiasmist, lihtsalt selleks, et tal oleks endal pagas, mida kasutada, sõltumata sellest, mis koolis ta töötab. Ei pruugi ka pädeda, et õppematerjalide loomisele kulutatud tööaeg on kinni makstud, sest kui vaadata õpetajate lepingulist tööaega, siis enamasti teevad õpetajad palju ületunde. Minu loogika ütleb, et kontakttundide tegemine, töö planeerimine ja õpilastele tagasiside andmine on primaarsed tegevused, õppematerjalide tootmine on õpetaja puhul soovituslik tegevus. Primaarsetest tegevustest saab tööaja juba lahkelt täis, seega õppematerjalide tootmine justkui ei läheks kinnimakstud tööaja alla. Ma muidugi ei tea, kas see on juriidiliselt pädev argumentatsioon. 🙂

Palju oli juttu sellest, et e-Koolikoti lahendus on globaalses mõttes uuenduslik kolmanda põlvkonna digiõppevaralahendus, aga saab alles näha, kas see hakkab lendama. Üks põhiprobleeme on, kas õpetajad ja isegi selle tegijad saavad aru, mille poolest see Koolielu portaalist parem on. Mulle tundub, et üheks kitsaskohaks suuremas pildis, kus peaksid hakkama koos toimima lisaks e-Koolikotile veel Moodle, eKool, Stuudium jne, on see, kuivõrd suudetakse protsess õpetaja jaoks kasutajasõbralikuks teha. Näiteks eKool on juba eraldivõetuna üsna kasutajavaenulik. Aga ka näiteks siis, kui kujutame ette sellist võrrandit, kus õpetaja hakkab võtma e-Koolikotist materjale (jätame kõrvale õppematerjalide loomise, mis vajab veel eraldi autorsüsteemi), organiseerib hübriidse õppeprotsessi elektroonilist osa Moodle’s ning siis täitma klassipäevikut eKoolis, tundub mulle selline lahendus ebaotstarbekalt kohmakas. Vähemasti Moodle’i ja eKooli funktsionaalsused võiks ühendada. See justkui ei puuduta e-Koolikotti, aga mul on tunne, et teiste süsteemide kohmakus takistab ka e-Koolikoti ilusate ideeliste kavatsuste teostamist.

Standardite juures oli teemaks, et SCORMi kasutatakse Eestis väga vähe, professionaalseid autortarkvarasid (nt Lectora, Captivate) ka üksikutes eraettevõtetes, mis toodavad materjale täiendkoolitusteks (nt tuleohutuse alased).

LRMI on õppevara standardite maailmas uus trend, mille algatasid otsingumootorite firmad (Google, Baidu, Yandex jne), aga nüüd arendab seda Dublin Core. LRMI taga on idee, et ei ole vaja tohutut tabelit metaandmete kohta, see on failipõhise õppevara jagamise maailm, aga nüüd on juba uue põlvkonna lahendused. Õpetaja ei lähe õppevara otsima mitte Kooliellu, vaid Google’sse, seepärast peab olema õppevara leitav otsingumootorite kaudu.

Digitaalse õppevara autorvahendid

Link õppejõu postitusele: https://digioppevara.wordpress.com/2018/03/10/teine-ulesanne-digioppevara-autorvahendid/

Ülesande käigus loodud Moodle’i kursuse (kuhu pookisin H5P õpiobjektid) link peaks olema siin (ma ei tea, kas sellele ka ligi pääseb):
http://www.hanspoldoja.net/moodle/course/view.php?id=71

Lingid H5P-ga loodud interaktiivsetele õpiobjektidele:
https://htk.tlu.ee/digitalgud/node/4#overlay-context=node/5
https://htk.tlu.ee/digitalgud/node/5#overlay-context=node/4
https://htk.tlu.ee/digitalgud/node/7#overlay-context=node/4

Edit: Panin selle üles ka e-Koolikoti testversiooni kogumikuna, aga sinna Digitalgute asju pookida ei õnnestunud: https://test.e-koolikott.ee/portfolio?id=14197

H5P võimaluste analüüs:

Võrreldes teiste õppevara autorsüsteemidega, mida olen seni vaadanud või kasutanud, on H5P eelisteks:
1. Väga suur valik erinevaid ülesannete jm sisu tüüpe.
2. Valmis õpiobjektide suhteliselt kena graafiline disain (vähemalt võrreldes Learningapps-iga).
3. Tasuta (avatud lähtekood minu enda jaoks isiklikult mingi pluss ei ole, sest mul pole oskusi, et sellest kasu lõigata)

Kui sellest esimest korda sügisel kuulsin, siis esmamulje oli väga hea, aga edasi toimetades ilmnes ka mitmeid puudusi.

1. Tegelikult on erinevaid valikuid nii sisutüüpide kui nende esitusviiside juures isegi liiga palju. Ühest küljest on ju tore, kui on palju võimalusi, sest siis leiab igaüks selle, mida just tema vajab, aga mulle isiklikult ei meeldi selline kirjusus, sest sellest on tüütu läbi närida. Lisaks on sellise kasutajaliidesega autorsüsteemi raske kasutada ülesandeks, kus õpilased peavad ise sisu looma. Kui vähegi võimalik, eelistaksin mõnda selgema ja sõbralikuma kasutajaliidesega autorsüsteemi, nt easygenerator. Kirjususe mõttes sarnaneb H5P natuke Moodle’ile, mis on vabavaraline õpihaldussüsteem. Ma oletan, et see kirjusus ongi otseselt seotud tõsiasjaga, et mõlemad on vabavaralised ja kogukonna poolt arendatavad, mis põhjustab selle, et arendus on veidi hektiline ja lisatakse kõiksugu vidinaid, mida inimesed vähegi tahavad, aga sealjuures kipub kaduma ära suure pildi vaade, mis võiks hoida asja lihtsana ja vältida üleliigset.Üks näide sellest, kuidas H5P-s on mõned valikud tegelikult üleliigsed: moodul “statement” ehk väide ei ole oma olemuselt erinev mitme valikvastusega küsimusest. Samuti on ühe õige valikuga küsimus ja õige-vale küsimus tegelikult mitme valikvastusega küsimuse alaliigid. Ehk siis nelja erineva mooduli (ja mõne sisutüübi all on nad samuti küsimusetüüpidena valitavad) asemel saaks asja kenasti lahendada ainult ühe mooduliga. Ei oska öelda, võib-olla kasutajale on praegune viis lõpuks intuitiivsem (et inimene mõtleb “ma tahaks teha õige-vale küsimust” ja ei hakka arutlema, et “hmm ma saaks õige-vale küsimust teha valikvastustega küsimuse alt), aga iseenesest poleks mu meelest vaja neid eraldi moodulitena hoida, siis ei oleks pilt nii kirju.
2. Mõned olulised seadistusvalikud oleks nagu puudu. Mis näppides silma jäid:Ajajoone koostamise moodulis: Kui sisestada mingi sündmus alguse ja lõpuga, siis ajajoonel ei ole tegelikult näha seda ajaperioodi, mida see hõlmab, vaid oluliseks loetakse ainult sündmuse algust. Näiteks kui sisestasin Jakob Hurda eluaastad, siis ajateljel esitleti seda sündmusena, mis toimus siis, kui Jakob Hurt sündis. Tegelikult pole tema sünniajal mingit tähtsust, pigem oleks lihtsalt ajateljel hea näha joontena, kes millal elas, et saaks aimu, kes olid näiteks kaasaegsed jne. Selle vältimiseks oleks võimalik sisestada Hurda eluaastad ajastuna (“era”), aga ajastutele ei saa jällegi illustreerivat materjali lisada.

   Akordioni moodulis (võimaldab teksti esitada avatavate ja suletavate paneelidena, nii et osa tekstist on peidus ja õppija saab avada, kui ta soovib lisalugemist): Võimaldab ainult kaheastmelist info liigendamist, aga mõnikord sooviks rohkem tasemeid.

   Interaktiivse video mooduli puhul häirib väga see, et video esitusel ei ole võimalik määrata lõpp-punkti. Näen H5P foorumist, et teisigi kasutajaid on see häirinud, sest internetist võetud videotest on tihti vaja väikest lõiku, aga hetkel pole selles osas veel midagi ette võetud: https://h5p.org/node/51984

   Huvitav valik interaktiivse video puhul on “crossroads”, millega saab tekitada hargnemisi ehk vastavalt sellele, millise valiku õppija teeb, suunatakse ta ühele või teisele “rajale”. Kahjuks on see hetkel suhteliselt piiratud võimalustega, st suunata saab ainult kindlasse kohta videos, mitte välisele materjalile. Samuti saab valiku esitada ainult tekstina, mitte näiteks ülesandena või pildina.

   Interaktiivse video puhul on lõppu võimalik luua ka kokkuvõttev ülesanne, ent kahjuks saab sinna sisestada vaid “leia õige väide”-tüüpi ülesandeid. Samuti häirib, et väidete ülesandetüübis on võimalik sisestada ainult üks õige valik.

   Minu meelest on tobe see, et kui ma võtan ära videos navigeerimise võimaluse, siis õppijal on võimalik muuta video esituskiirust. Ehk siis kui õpetaja leiab, et mingi info on oluline ja tuleb läbi vaadata ning võtab navigeerimise võimaluse ära, siis pahatahtlik õpilane hakkab videot lihtsalt topeltkiirusega kerima.

3. Saan luua korraga ainult ühe õpiobjekti ning lisada sinna ainult üht tüüpi sisu. Sellest saab küll natuke mööda hiilida, näiteks sisutüüpidega “column”, “course presentation” ja “interactive video”, aga selline trikitamine iseenesest ei ole kasutaja jaoks mugav ega intuitiivne. Enamasti tahaks ju luua mitmest õpiobjektist koosnevat sisupaketti, aga niimoodi, et saaks neid kõiki mugavalt järjest toimetada.
4. Tavalise õpetaja jaoks on suureks probleemiks (ja minugi jaoks tülikas), et sisu loomise paigast (H5P lehelt või Digitalgutest) ei saa otse jagada seda õpilastega ning näha õpianalüütikat. Materjalide taaskasutatavuse ja paindlikkuse mõttes on muidugi hea, kui õppevara autorsüsteem, õppevara repositoorium ja õpihaldussüsteem on kõik eraldi ja ühilduvad-vahetavad üksteisega sõbralikult infot, aga kasutaja seisukohast on see lahendus hetkel veel kohmakas. Vähemasti Eesti üldhariduskoolide puhul lisandub sinna veel ka e-päevik. Samas kui asjad edasi arenevad, siis võiks tulevikus olla nii, et kõik need keskkonnad on eraldi, aga õpetaja ja õpilased saavad kõik ühes vaates ära tehtud (näiteks teeb H5P-põhiseid ülesandeid Moodle’is vastava plugina kaudu ning lükkab need sealt e-Koolikotti, näeb ka õpilaste sooritusi, mis lähevad eKooli, mida ei pea ka eraldi lahti tegema). Sellise lahendusega võiks leppida küll.

Digitalgute lehel oleva H5P ülesannete loomise akna kohta ka paar kommentaari:
1. Õpiobjekti kohta pole võimalik sisestada õpiväljundeid ega ka muud kirjeldust.
2. Tahaks esmalt metaandmed ühel lehel ära sisestada ning seejärel minna sisu looma. Praegu tekib olukord, kus olen metaandmed kastidesse kirjutanud, seejärel avaneb kohmakas H5P paneel, milles on raske orienteeruda, ja hinge jääb ebakindel tunne, et kas mu metaandmed ikka jäävad alles, kui ma selle H5P paneeli kinni panen või see kokku jookseb.
3. Metaandmete sisestamisel jääb ebaselgeks, mida tähendab teema ja mida peatükk, sest mõlema alt tulevad sarnased, aga mitte päris identsed valikud.

 

 

Biheiviorism

Mõistekaart Biheivioristlik õpidisain

Digitaalse õppevara levitamise platvormid

Link õppejõu postitusele: https://digioppevara.wordpress.com/2018/02/17/esimene-ulesanne-levitamisplatvormid/

Räägin siis selles postituses oma senistest kokkupuudetest digitaalse õppevaraga ning võrdlen kahte digiõppevara repositooriumit. Tekst sai natuke pikk, sest mul tekkisid seosed mõtetega, mida olen pikalt haudunud, ja otsustasin need siia enda jaoks lahti kirjutada.

Kuidas olen varasemalt digitaalse õppevaraga kokku puutunud?

Olen digiõppevaraga kokku puutunud eelkõige materjalide loomise poole pealt ning spetsiifilisemalt põhikooli ajaloo õppevideote tegemisega. Vaata ka: https://www.youtube.com/user/kristosiig

Lisaks olen natuke teinud õppetöö jaoks Kahoot’i, Socrative’i, Õpiveebi, Learningappsi jm teste ja ülesandeid, aga need tegin enamasti mõnes konkreetses tunnis kordamiseks või augutäiteks, mistõttu said need tehtud pigem kiirustades ja mittesüsteemselt (ehk igasugu metaandmetega varustamine polnud prioriteet). Samas vastavate õpisüsteemide sisestes repositooriumides võib mõnigi neist siiani avalikult üleval olla.

Teiste poolt koostatud õppematerjale olen kasutanud äärmiselt vähe. Kui ma veel esitlusi kasutasin, siis sinna otsisin illustreerivat materjali ise ja lihtsalt veebist, mitte spetsiifiliselt hariduslikest allikatest. Mõnikord olen leidnud huvitavaid ideid tunnitegevusteks inglisekeelsetest materjalidest, aga mitte konkreetsest keskkonnast, vaid Google otsinguga. Mõnel korral olen leidnud mõne tunnikava oma aineseltsi kodulehelt.

Kuidas olen digitaalseid õppematerjale hallanud?

Õppematerjalide haldamiseks on mul seni olnud Dropboxi kaust ja seal failid linkidega. Mind häiris selle süsteemi primitiivsus ja kohmakus algusest peale, aga mul ei olnud mahti mõelda välja endale nutikamat lahendust. Oleksin rõõmuga kasutanud mõnda õpihaldussüsteemi, aga mind takistas eKooli olemasolu. eKooli ennast oli vähemalt hiljuti röögatult ebamugav kasutada millekski muuks kui hinnete märkimiseks (kuigi seal olid justkui mingid muud funktsionaalsused või nende alged ka). Samas eKooli pidi igal juhul kasutama, et hindeid märkida, ja ma ei tahtnud sinna kõrvale võtta teist keskkonda. See oleks olnud nii minule kui õpilastele tüütult ebakasutajasõbralik. Seda enam, et ainus alternatiiv oleks olnud Moodle, mis on ka pisut kohmakas. Muuseas, minu meelest on kasutajasõbralikkus ja elegantselt lihtne disain asjad, millele tuleks haridustehnoloogias rohkem tähelepanu pöörata, sest väga paljud keskkonnad (eriti avaliku raha eest tehtud) on selles vallas üpris õudsed.

Sellega seoses tuli mulle meelde ka küsimus, millele olen soovinud juba pikemat aega: miks kasutatakse haridusasutustes tihti eraldi õpihaldussüsteeme (LMS) ja õppeinfosüsteeme? Vähemalt Eesti ülikoolides on alati ÕIS ja Moodle. Sisu tarkvarast eraldi hoidmise vajadus on ilmselge, aga LMS ja ÕIS on ju mõlemad tarkvaralised.

Avatud materjalidest

Õppematerjalide jagamise osas on mul mõnevõrra vastakad seisukohad. Ühest küljest olen ma ise näinud meeletult vaeva oma õppevideote loomisega ning teinud nad Youtube’i kaudu kõigile kättesaadavaks, nii et praegu on need minu arvestuste järgi jõudnud kasutusele juba üle 120-sse Eesti kooli. Korrastan praegu muid enda loodud materjale (tunnikavad jms) ning plaanin need ka avatud õppematerjalidena üles panna.

Teisalt ma ei jaga täielikult mõtteviisi, et avatud materjalid ja laiemalt vabavara ongi tulevik ja me peame selles suunas liikuma. Freemium-pakettide ja vabavara ajastu kipub inimesi ära hellitama ja tekitama arusaama, et on olemas tasuta lõunad. Koolielus oli hiljuti kokkuvõte uuringust, mis käsitles õpetajate lemmiktöövahendeid. Tsiteerin: “Teine murekoht, mis seostub paljude keskkondadega, on see, et natuke aega on töövahendi kasutamine tasuta ja siis muutub tasuliseks.” (Leikop 2018)

Olen isegi kasutanud mõnda keskkonda niipalju kui freemium paketi maht lubab ning liikunud hiljem olukorra sunnil edasi kuhugi mujale. Tegelikult ei ole selline alustavate äppide tasuta pakkumistel sõitmine normaalne – hea töövahendi eest oleks õige maksta, sest selle tegemine nõuab ressursse. Ettevõtja peab maksma serverikulu, palkama klienditoe, lisaks on kogu see aeg ja energia, mis on panustatud nullist toimiva toote väljatöötamisse. Muidugi võib öelda, et teeme need keskkonnad, mida vaja, avaliku raha eest ja tasuta kasutamiseks. Minu meelest ei ole see mõistlik ressursipaigutus, sest avalik raha ei sõltu otseselt klientide rahulolust. Seetõttu kipuvad tasuta või ka avaliku raha eest tehtavad asjad olema vähem kasutajasõbralikud ja vähemefektiivsed. Mõistlikum oleks eraldada koolidele ja õpetajatele reaalset ressurssi, mille eest soetada õppevara – nii materjale kui tarkvara. Niimoodi hakkaksid haridustehnoloogia valdkonnas toimima turumehhanismid – iga õpetaja saab hääletada oma rahaga, millised sisuloojad ja millised rakendused talle meeldivad ning millised jätavad külmaks. See annaks tootjatele õige signaali ja paneks nad pingutama.

Kannaksin sama mõtte üle üldisemale tasandile. Vabavara, Wikipedia jms avatud asjad on muidugi toonud kaasa palju head. Võtame näiteks vabavaralised videotöötlustarkvarad. On ju vahva, et ka vaene koolilaps Brasiilia slummist saab kooliarvutis filmi monteerida. Vabavaral on muidugi tihti puudusi (needsamad kasutajasõbralikkuse ja klienditoe probleemid), mistõttu leidub kliente ka näiteks Adobe tasulisele tarkvarale. Aga kui mõelda nii, et tulevikus võikski üha enam olla vabavara ja kõik olekski üks suur helesinine tulevik, siis mina näen veel üht olulist kitsaskohta. Niikaua kuni toit ei tule lauale ja katus pea kohale tasuta, ei ole vabavara eriti mõistlik mudel. Meil tekiks olukord, kus kõik programmeerijad ja sisuloojad teevad tööd õilsalt ja tasuta ning kõik naudivad nende loodud hüvesid, aga nemad ise oleksid näljas ja lageda taeva all. Või noh, täpsemalt öeldes selle pärast ei saa selline olukord tekkida. Ehk siis vabavara muutumine valdavaks eeldab post-scarcity ühiskonda. Ja kui me tuleme tagasi praeguse kapitalistliku korralduse juurde, siis siin on vabavaral teistsugune negatiivne efekt. Mina olen oma õppevideod teinud tasuta ja ei plaanigi kunagi nende pealt raha teenida, sest mul ei ole vaja toimetulekuks nende pealt teenida. Aga oletame, et on keegi, kellel on sama heade õppematerjalide idee, kuid ta saab seda ideed teostada ainult siis, kui ta saab sellega ka elatist teenida. Võib-olla oleksid õpetajad olnud valmis heade materjalide eest talle maksma, aga mina olen juba teinud sama asja tasuta ära, järelikult ma võtsin sellega temalt võimaluse teenida elatist millegagi, milles ta on väga hea.

Miks ma ei ole kasutanud repositooriumides olevaid õppematerjale?

Kui ma õpetajana alustasin, siis ikka vahel soovitati, et otsi olemasolevaid materjale, sul on endal lihtsam. Koolielu ja eKoolikoti käisin ajaloo aine osas läbi, aga ei leidnud sealt midagi. Laias laastus oli minu jaoks digiõppevara osas kolm probleemi:

1. Nišimaterjalid. Väga palju oli selliseid materjale, mida ma ei oska nimetada muuks kui nišimaterjalideks. Ehk siis keegi on visanud kokku linke mingitele digitaalsetele arhiivimaterjalidele või dokfilmile mingil spetsiifilisel teemal või on mõni huvitav lisategevus mõne teema juures. Need kõik olid sellised, millega vähemasti põhikoolis on väga raske midagi peale hakata, sest õpilastel puuduvad enamikest teemadest eelteadmised ning esmalt on vaja tegeleda põhimõistetega. Enamik õppeajast kulubki sellele ja siis võib-olla paar tundi aastas saab tegeleda mõne ekstsentrilise lisahuviga. Nišimaterjali vastandiks oleks siis materjal (baasmaterjal?), mis aitab just neid põhimõisteid õppida. Ja ideaalis siis paremini ja huvitavamalt kui õpiku ja töövihiku komplekt. Mul on tunne (võib-olla ma eksin), et hea “baasmaterjali” puudumine soodustab sellist õpet, kus suur osa õppetööst on traditsiooniline ning vahepeal tehakse näpuotsaga “mõkki”. Mina sellega ei rahuldunud ja seepärast hakkasingi treima õppevideosid ning just selliseid, mis seletaksid huvitavalt ja lihtsalt ära põhilise õppesisu, mitte ei oleks lisamaterjal.
2. Materjalide omavaheline vähene seostatus. Kõik selle ülesande jaoks loetud materjalid rõhutasid õpiobjektide puhul nende vabalt kombineeritavuse ja taaskasutatavuse olulisust. Mina aga tundsin õpetajana mõneti vastandmärgilist vajadust ehk ihkasin selliseid õppematerjale, mis moodustaksid teatud mõttes läbikomponeeritud terviku, õppekomplektid. Ma nägin seda asja nii, et minu aeg õpetajana on piiratud ja kõige väärtuslikum koht, kuhu seda aega kulutada, on õpilaste tegevuse vaatlemisele, analüüsile ja tagasiside andmisele. Seega kõik muu võiks võimalikult minu eest ära korraldatud olla. Niisiis oleksin tahtnud kasutada n-ö valmis standardkursust, kus on juba õppematerjalid, ülesanded, juhised hindamiseks, diferentseerimiseks jms ning ideaaljuhul oleks see mall ka juba digitaalsel kujul mõnes õpihaldussüsteemis. Kliki ja käivita. Kui tahan, kasutan üks-ühele, kui tahan, muudan natuke ümber, kui ei taha, ei kasuta üldse või võtan ainult mõne materjali või ülesande ja kasutan eraldi õpiobjektina. Ja oluline oleks muidugi see, et sellise kursuse disain lähtuks uuest õpikäsitusest.
3. Õppematerjalide vaimuvaesus. Mind šokeeris ja tegi jõuetuks, kui ma esimest korda Koolielus sirvisin ja nägin, et uhke mõiste “digitaalsed õppematerjalid” taga peitub tegelikkuses lihtsalt tonnide viisi slaidiesitlusi. Esimene probleem nendega – Powerpoint tapab õppimise ja loeng on väheefektiivne õppimisviis, aga teiseks – need olid ju surmigavad ka veel, ei kübetki loovust. See igavuse häda käib üldse õppematerjalidega kaasas. HITSA dokumendis tutvustatud 6. klassi ajaloo õppematerjaliga (Naulainen et al. 2016) oli ka nii, et see tuli vist välja just siis, kui ma esimest aastat õpetaja olin. Hõigati välja, et jube vinge materjal tuli. Läksin sinna lehele, vaatasin, et ahah, mingi selline veebileht, interaktiivsed pildid. Proovisin õpilastega läbi. Neil ka erilist vaimustust ei tekkinud, klõpsisid ja lugesid kohusetundlikult. Enamikul hakkas kiirelt igav. Praegu selle juurde tagasi tulles hakkasin mõtlema, et miks ma niimoodi tegin, äkki seal oli  mingi metoodiline juhend suunatumaks õppimiseks ja mina loll ei kasutanud. Vaatasin järgi – sellist juhendit ei ole, mis soovitaks, kuidas õpetaja võiks seda materjali õppetöös kasutada (teisiti kui lihtsalt lasta õpilastel peale lennata), ehkki sealsamas HITSA dokumendis on juttu ka sellest, et hea digiõppevara peaks sisaldama ka töölehti ja juhendeid õpetajale. Need kehvad kogemused tõukasidki mind ise õppevara tootma.

Kuidas teha nii, et ei oleks igav ja vaimuvaene? Sellega seoses liigub mu mõte veel ühe teema juurde, mis on pisut teisel tasandil kui tehnilised standardid ja kategooriad. See on õppematerjalide stiil. Nii nagu paberipõhistes õppematerjalides, on digitaalsetes õppematerjalides kesksel kohal tekst. Peamine sisu antakse edasi tekstina, pilte, videot jm kasutatakse valdavalt illustratsioonidena. Ja need õppekirjanduslikud tekstid on ka digiõppevaras traditsiooniliselt neutraalsed, pisut akadeemilise tooniga. Samal ajal on esile kerkinud selline nähtus nagu Youtube’i hariduslikud kanalid, kus online-õppevideo vormis õpetatakse kõikvõimalikke teemasid, sageli neid samu, mis kuuluvad ka koolide õppekavasse. Need on noorema põlvkonna seas äärmiselt populaarsed ja tihti ongi esimeseks valikuks mingi teema iseseisva õppimise puhul just Youtube’i videod. Need täidavad üha enam seda rolli, mida vanasti täitis õpik või muu raamat. Niisiis kui me räägime näiteks e-õpikutest, siis on võimalik ette kujutada ka sellist e-õpikut, mis koosneb peaasjalikult (interaktiivsetest) videotest. Videote üheks eeliseks teksti ees on muidugi see, et asju on võimalik paremini visualiseerida ja liikuvad pildid kipuvadki olema huvitavamad, aga väga oluline on minu hinnangul just seal leviv stiil. Kasutatakse ohtralt huumorit, tihti viiteid popkultuurile või meemidele. Tonaalsus on sarnane internetikultuurile laiemalt – irooniline, humoorikas, vestluslik, autoriteete ja kõrgstiili eitav. Heaks näiteks on selline kanal nagu Crash Course. Miks ei võiks selliseid põhimõtteid ka (digi)õppekirjanduses kasutada? Sellised videod ühendaksid endas jooni õpikutekstist kui lineaarsest infoedastusest ja teisalt vabas vormis (harivast) vestlusest sõbra või õpetajaga. Loengutes on ju ajast aega nalja tehtud, miks ei võiks seda teha ka õppekirjanduses? Selline heietus minu poolt.

 

 

Repositooriumide võrdlus. OER Commons vs eKoolikott

Ülesandeks oli võrrelda Eesti uue põlvkonna repositooriumit eKoolikotti (https://e-koolikott.ee/) mingi teise repositooriumiga. Valisin võrdlemiseks OER Commonsi repositooriumi: https://www.oercommons.org/

OER Commonsi näol on tegemist globaalse haardega ingliskeelse repositooriumiga avatud õppematerjalidele. OER Commonsi taga on ISKME (Institute for the Study of Knowledge Management in Education) nime kandev haridusvaldkonnas tegutsev mittetulundusühing.

Nii OER Commonsi kui eKoolikoti puhul oleks küll täpsem öelda, et tegemist on referatooriumidega, mis tähendab, et nende andmebaasides on ainult lingid õppematerjalidele ja metaandmed, kuid mitte õppematerjale endid (faile).

Esmapilgul tundus, et OER Commonsil on ka mõningad autosüsteemi elemendid või vähemalt enamal määral kui eKoolikotil. Nimelt leiab esilehelt sellised nupud nagu Resource builder, Lesson builder ja Module builder. Tegelikkuses paistab, et Resource builderi näol on tegemist umbes samasuguse asjaga nagu eKoolikotis kogumike loomine – on võimalik luua õpiobjekte, lisades ja vormindades teksti ning lisades sellele failide (kas üleslaetavaid või lingiga poogituid). Spetsiifilisemaid võimalusi, näiteks interaktiivsete testide koostamist ei ole, need tuleks pookida sisse lingiga mõnest teisest süsteemist. Lesson builder’i ja Module builder’i funktsioon jäi mulle segaseks. Tehniliselt olid seal samad funktsionaalsused, mis Resource builder’is, ainult et oli võimalik koostada tunnile õpetaja poolne vaade ja õpilasele kuvatav sisu ning kuvada mõlema rolli eelvaade.

Üks suur erinevus eKoolikotiga võrreldes on kindlasti see, et OER Commons keskendub ainult avatud õppematerjalidele, samas kui eKoolikoti eesmärk on koondada nii avatud kui tasulisi materjale. Mind huvitas, kuidas OER Commons tagab, et neil on ainult avatud õppematerjalid, sest kui õppematerjale laevad üles “inimesed tänavalt”, siis võidakse sinna teadmatusest üles laadida palju selliseid materjale, kus autor on jätnud litsentsi täpsustamata ehk see peaks olema automaatselt “kõik õigused kaitstud” ehk avatud materjaliga tegemist ei ole. eKoolikotis on võimalik lihtsalt vastav litsents külge panna, kuigi siis tekib minu jaoks küsimus, et tegemist on ju materjali levitamisega (mille õigus on kaitstud).  OER Commonsisse materjali lisamisel tuleb esmalt sisestada link, seejärel täita hunnik lahtreid metaandmetega. Võimalik oli valida erinevate CC litsentside vahel või valida, et ei näe litsentsi. Valisin lisamiseks lingi ühele oma õppevideole, kus mul on kasutatud palju pildimaterjali, aga ei ole autoriõiguste osas korrektselt vormistatud. Praegu läks igatahes valik “ei näe litsentsi” läbi, aga tuli kohe materjali lisamisel märge, et materjal läks ülevaatamisele. Võib eeldada, et neil on mingi moderaatorsüsteem.

OER Commonsis on päris suur roll institutsionaalsetel sisupakkujatel ehk kõiksugu organisatsioonidel (muuseumid, ülikoolid jne). Mitmetel neist on ka OER Commonsi siseselt oma alamlehed (?), mida nad nimetavad hub’ideks. Niipalju kui aru saan, meenutavad need kanalit Youtube’is: suure süsteemi sees on väiksemad, ühe sisupakkuja sisu koondavad lehed. Partnerorganisatsioonide materjalidest on kokku pandud kureeritud materjalikogumikke. Niipalju kui ma otsisin, siis mittekureeritud (tavakasutajate kokku pandud) kogumikke ei olegi eraldi välja toodud, ilmselt on need üldise materjalide kategooria all. Ka eKoolikotti on planeeritud kõrvuti eksisteerima nii üksikisikute kui organisatsioonide (sh kirjastuste) loodud sisu, ent eraldi kureerimist ja modereerimist pole ette nähtud. Kvaliteedikontroll on usaldatud sotsiaalmeedia tööriistadele ja põhimõtetele – ebakorrektsest materjalist teatatakse, populaarsed materjalid on kõige nähtavamad, ebapopulaarsed materjalid vajuvad alla. OER Commonsis on need ka olemas, ent lisaks paistab olevat mingi ekspertkureerimise süsteem. Samuti märkasin, et iga repositooriumis kuvatava materjali kohta saab kasutaja valida “evaluate”, kust avaneb spetsiifilisi aspekte hindav küsimustik. Ilmselt on see mõeldud siis teiste õpetajate poolseks (peer to peer) retsenseerimiseks.

Metaandmete süsteemi poolest kasutab eKoolikott (kui ma õigesti aru saan, otsesõnu kirjas eKoolikoti lehel ei ole) EstCORE metaandmete süsteemi, milles on aluseks võetud eesti haridussüsteemi kontekst (kooliastmed jne). OER Commonsi kohta vastavat infot ei leidnud.

Mis puutub OER Commonsi repositooriumi sisusse, siis otsisin huvi pärast ajaloo teemalisi materjale. Midagi eriti huvitavat ei leidnud. Esiteks segas asjaolu, et ajaloo teemade all oli ainult kolm kategooriat – maailma ajalugu, USA ajalugu ja muistne ajalugu. Seetõttu oli üldpilt väga kirju. Selles osas peab eKoolikotti tunnustama, et sealne kategoriseering järgib õppekava plokke ja niimoodi on võimalik kergemini leida midagi konkreetse teema jaoks. Samuti – mida olen varemgi ingliskeelseid repositooriume sirvides märganud – on palju väga spetsiifilisi USA või UK ajaloo teemalisi materjale, millega meie õppekavad ei haaku.

 

Kasutatud materjalid:

HITSA. (n.d.) Digitaalse õppevara kontseptsioon. https://digioppevara.files.wordpress.com/2018/02/digitoppevara_kontseptsioon2015.pdf

eKoolikotti. (n.d.) https://e-koolikott.ee/

Leikop, M. 2018. Eesti õpetajate lemmiktöövahendid 2017. – Koolielu. https://koolielu.ee/info/readnews/551445/eesti-opetajate-lemmiktoovahendid-2017

OER Commons. (n.d.) https://www.oercommons.org/

Naulainen, M. M.; Zemit, I.; Piibar, Ü.; Varik, M.; Juske, J.; Rumm, A. 2015. Ajaloo õppevara: Vana-Kreeka. Interaktiivne ajaloo materjal 6. klassile. http://oppevara.hitsa.ee/vanaaeg/