Digitaalne õppevara #3. Õppevara hindamine

Tänases loengus oli juttu digitaalse õppevara kvaliteedi hindamisest.

Õpikute kvaliteedikontroll 2000ndate algusest ei hõlma enam riiklikke kontrollkomisjone, vaid kirjastused peavad ise leidma igale õpikule 2 retsensenti: üks akadeemiline, üks õpetaja.

Küsimus on selles, kuidas digiõppevara hindamist korraldada. Koolielus olid palgalised moderaatorid. E-koolikotis seda enam ei ole. Praeguse DÕV projekti puhul on ette nähtud raha piloteerimiseks ja hindamiseks. Paljud õpetajad (kes pole harjunud õppematerjale hindama) hindavad, aga nad ei jõua väga suurt osa 10 000 materjalist katsetada. Paljude õpetajate puhul on samas hea see, et hinnatakse õppematerjali rohkemate erinevate nurkade alt ja erinevates kontekstides.

Erinevad mudelid: üks ekspertõpetaja hindab vs kogukond hindab (rohkem meeldimisi ja jagamisi).

Võib-olla peaks hindamine toimuma rohkem prototüüpimise vormis, jooksvalt. Siis kuluks vähem aega materjalide ümbertegemiseks, kui ekspert tagasi lükkab.

Digitaalse õppevara kvaliteedi puhul on esmased eeskujud olnud tööstuslikus kvaliteedijuhtimises. Suure osa 20. sajandist oli tööstuses levinud statistiline kvaliteedikontroll, võeti mingi juhuvalim toodetest ja kontrolliti, kas ületab valimi. Sellele järgnes uus paradigma TQM (4. põlvkond), kus toodet hinnatakse viiest aspektist, pole kindlaid lävendeid, vaid etalonid, mille poole pürgida. Digiajastul nüüd viies paradigma, mis võimaldab individualiseeritumat ja iteratiivsemat lähenemist.

Praegune HITSA õppematerjalide kvaliteedijuhis on TQM-i sarnane, natuke staatiline. Asi võiks liikuda selles suunas, et õppematerjali koostamine toimuks iteratiivselt, pidevalt lõppkasutajatega prototüüpide üle arutledes.

Mart tõi veel välja idee, et kvaliteeditegureid võiks eristada kahel tasandil – osa on hügieenifaktorid (teatud tasemest edasi pole nendesse mõtet investeerida, rohkem kasu ei tule) ja muud faktorid. Hügieenifaktoriteks võiks olla näiteks autoriõigused ja erivajadustega õppijaga arvestamine, nende hindamise töö võiks jääda masinatele.

Arutlesime, kuidas võiks parandada eKoolikotis leiduva õppevara kvaliteedijuhtimist. Üks idee oli siduda see õpetaja kutsetaseme hindamistega. Kui õpetaja peab seal esitlema oma loodud õppevara ja kuidas ta seda on õppetöös kasutanud, siis ekspertkomisjon peab niikuinii selle üle vaatama, aga selle töö tulemus võiks retsensioonina kajastuda ka kohe eKoolikotis. Teine idee oli panna tudengid eKoolikotti kommentaaridena miniretsensioone tegema.

Konstruktivistlikud õpiteooriad ja haridustehnoloogia

Minu mõistekaart situatiivse ja sotsiaalse õppimise kohta:

Sotsiaalne_Ƶppimine_ja_toetus

Koostasin mõistekaarti jooksvalt loengut kuulates ja materjale lugedes, seepärast kiskus väga laiali ja detailseks, tervikpilti on raske hoomata. Võib-olla peaks edaspidi koostama mõistekaarti hiljem, kui mõtted on saanud settida ja vähemoluline välja sõelunud.

Link õppejõu postitusele:

Situatiivse õppimise mõistekaart

Testide koostamise autorvahendid

Koostasin TAO-ga testi, mille panin “class” nimega “Katsetajad” alla. Ma ei tea, kas see oli ikka õige viis selle testi teistega jagamiseks, aga teist kohta ma ei leidnud.

Edit: nüüd, kui saime täiendava ligipääsu, jagasin oma tehtud testi kasutajale katsejänes + osadele kursusekaaslastele.

Muljed testi koostamisest

Mulle ikka üldse ei meeldi need vabavaralised süsteemid, sest neil on nii tülikad kasutajaliidesed. Olen sellest juba korduvalt varem oma blogipostitustes kirjutanud ja TAO ei olnud selles osas erand.

Sisselogimisel selgus, et lehel on kaks peamist alajaotust – küsimuste koostamise osa ning testi koostamise osa. [Edit: hiljem saime ligipääsu veel sellistele osadele nagu groups, delivery ja results.] Asusin kohe otsima kohta, kus saaks luua uusi küsimusi või uut testi. Need nupud olid natuke kõrvalises kohas vasakul paneeli all, aga ei midagi hullu. Aga kui lõin uue küsimuse (item), siis sai esialgu sisestada ainult selle küsimuse nime ja selle salvestada. Mina üldiselt küsimust koostades ei mõtle küsimusele eraldi meta-nime välja, vaid tahaksin sisestada küsimuse ja kohe sealsamas ka valikuvariandid vm olulise info ning hiljem sirvida küsimusi küsimuse järgi. Samas teatud kontekstis võib olla vajalik eraldi nimi, kui küsimus on pikk tekst. Hakkasin terasemalt ringi vaatama ja leidsin, et nüüd tuleb vajutada eraldi “authoring” nupule, et avada vaade, kus saab küsimust koostada. Polnud just ületamatu raskus, aga selliseid väikeseid segadusttekitavaid lahendusi oli veelgi.

Tegin esmalt küsimuse sündmuste järjestamise peale. Panin isegi “add modal feedback” alt juurde erinevad tagasisidesõnumid õige ja vale vastuse puhul. Määrasin sündmused järjekorda, salvestasin. Tegin küsimuse eelvaates läbi, aga vastuseks tuli mingi error “500” (ükskõik kas sisestasin õige või vale vastuse). All oli ka ajatempliga koodirida minu vastuse kohta, aga vea sisu kohta polnud mingisugust infot. Ei leidnudki üles, kus või kas ma vea tegin. Sama kordus ka teise küsimusega, kus skaala näidikut tuli nihutada.

Üldsegi seal küsimuse koostamise vaate parempoolses paneelis olid nupud, mis alati ei töötanud või ei olnud aru saada, kuidas nad peaksid töötama.

Küsimusetüüp “Gap match” tundus veidi mõttetu, sest seal sai sisestada ainult ühe lünga ja selle kohta mitu valikuvõimalust. See tähendab, et ei ole võimalik teha mingit olemuslikult keerukamat küsimust kui tavaline valikvastusega küsimus. Kui oleks võimalik teha hunnik valikuvariante ja ka mitu erinevat lahtrit, siis tekiks uus kvaliteet.

Testi koostama hakates tekitas segadust, kuidas oma varem koostatud küsimused üles leida ja testi lisada. Testi kokkupanemisel oli võimalik luua erinevaid alajaotisi ning määrata nende kohta palju erinevaid valikuid (kestus, lubatud vastamiskorrad, küsimuste järjekorra segamine jne).

Üldiselt olid siiski süsteemi pakutavad valikud üsna rikkalikud ja asjakohased. Kui kasutajaliidesega ära harjuda, kui see oma serveri peal kasutada oleks ja tööks olekski suuremahulisi digitaalseid teste koostada, siis võiksin seda kasutada küll. Õpetajana töötades ma ise sellega jännata ei viitsiks ja kahtlen, kas ma kooli haridustehnoloogina seda lihtsalt kontrolltööde tegemiseks propageeriksin.

Lõpetuseks veel selline märkus ülesande kohta, et küsimuse koostamine autorvahendi abil ei ole ka kehvast kasutajaliidesest hoolimata midagi keerulist ehk midagi, mida oleks vaja selle kursuse käigus eraldi õppida. Pigem oleks olnud kasulik teha läbi protsess, kuidas see TAO mingisse oma serverisse jooksma panna. Või siis kuidas QTI formaadis küsimusi ühest süsteemist teise importida.

 

EDIT: Proovisin 29.05 test-taker’ina mõnda teiste tehtud testi avada, aga tuli ette ainult valge leht. Niimoodi kõigi testidega. Ei suutnud välja mõelda, mis valesti.

Link õppejõu postitusele:
https://digioppevara.wordpress.com/2018/04/07/kolmas-ulesanne/

Mõistekaart kognitiivse õppimise kohta

Link õppejõu postitusele: https://ifi7056.wordpress.com/2018/04/08/moistekaart-kognitiivne-oppimine/

Minu mõistekaart:

Cmap-0

Digitaalne õppevara. Kontakttund nr 2

Link õppejõu postitusele: https://digioppevara.wordpress.com/2018/04/07/teise-kontaktpaeva-slaidid/

Juttu oli põhjustest, miks õpetajad ei jaga omatehtud digitaalset õppevara avalikult. Mart Laanpere tunnetuslik kategoriseering:

1. need, kes leiavad, et nad ei saa jagamisest midagi, aga kardavad, et teised vaatavad
2. need, kes kardavad, et nende materjalide autoriõigustega pole kõik koras
3. need, kes tahavad raha saada oma materjalide eest, kuigi need on justkui avaliku raha eest tehtud, nende kinnimakstud tööajast

Viimasele vaidleksin natuke vastu, sest võib leiduda ka neid, kes teevad õppematerjale entusiasmist, lihtsalt selleks, et tal oleks endal pagas, mida kasutada, sõltumata sellest, mis koolis ta töötab. Ei pruugi ka pädeda, et õppematerjalide loomisele kulutatud tööaeg on kinni makstud, sest kui vaadata õpetajate lepingulist tööaega, siis enamasti teevad õpetajad palju ületunde. Minu loogika ütleb, et kontakttundide tegemine, töö planeerimine ja õpilastele tagasiside andmine on primaarsed tegevused, õppematerjalide tootmine on õpetaja puhul soovituslik tegevus. Primaarsetest tegevustest saab tööaja juba lahkelt täis, seega õppematerjalide tootmine justkui ei läheks kinnimakstud tööaja alla. Ma muidugi ei tea, kas see on juriidiliselt pädev argumentatsioon. 🙂

Palju oli juttu sellest, et e-Koolikoti lahendus on globaalses mõttes uuenduslik kolmanda põlvkonna digiõppevaralahendus, aga saab alles näha, kas see hakkab lendama. Üks põhiprobleeme on, kas õpetajad ja isegi selle tegijad saavad aru, mille poolest see Koolielu portaalist parem on. Mulle tundub, et üheks kitsaskohaks suuremas pildis, kus peaksid hakkama koos toimima lisaks e-Koolikotile veel Moodle, eKool, Stuudium jne, on see, kuivõrd suudetakse protsess õpetaja jaoks kasutajasõbralikuks teha. Näiteks eKool on juba eraldivõetuna üsna kasutajavaenulik. Aga ka näiteks siis, kui kujutame ette sellist võrrandit, kus õpetaja hakkab võtma e-Koolikotist materjale (jätame kõrvale õppematerjalide loomise, mis vajab veel eraldi autorsüsteemi), organiseerib hübriidse õppeprotsessi elektroonilist osa Moodle’s ning siis täitma klassipäevikut eKoolis, tundub mulle selline lahendus ebaotstarbekalt kohmakas. Vähemasti Moodle’i ja eKooli funktsionaalsused võiks ühendada. See justkui ei puuduta e-Koolikotti, aga mul on tunne, et teiste süsteemide kohmakus takistab ka e-Koolikoti ilusate ideeliste kavatsuste teostamist.

Standardite juures oli teemaks, et SCORMi kasutatakse Eestis väga vähe, professionaalseid autortarkvarasid (nt Lectora, Captivate) ka üksikutes eraettevõtetes, mis toodavad materjale täiendkoolitusteks (nt tuleohutuse alased).

LRMI on õppevara standardite maailmas uus trend, mille algatasid otsingumootorite firmad (Google, Baidu, Yandex jne), aga nüüd arendab seda Dublin Core. LRMI taga on idee, et ei ole vaja tohutut tabelit metaandmete kohta, see on failipõhise õppevara jagamise maailm, aga nüüd on juba uue põlvkonna lahendused. Õpetaja ei lähe õppevara otsima mitte Kooliellu, vaid Google’sse, seepärast peab olema õppevara leitav otsingumootorite kaudu.